Orava koolipere omandas teadmisi õppekäikudel 31. oktoober
Meie oktoobrikuu oli igati toimekas. Lisaks tavapärasele õppetööle koolipingis omandasime teadmisi ka mitteformaalselt: käisime kogu kooliperega kahel õppekäigul.
11. oktoobri hommikupooliku veetsime Räpina Keskkonnamaja jäätmeteemalises õppeklassis, kus läbi arutelude ning aktiivtegevuste sai selgeks, mis on jäätmed, kuidas need tekivad, miks on vajalik prügi liigiti kogumine ning kuidas see säästab keskkonda.
Õppetööd toetasid videoklipid ning praktilised tegevused: saime tootenäidised ühiselt arutledes ja läbi selle otsustades õigetesse kogumiskonteineritesse paigutada. Kui miski sattus valesse kohta, analüüsisime läbi, mida tuleb silmas pidada. Usume, et meie õpilased oskavad õppekäigu järel ka kodus tekkivate jäätmetega mõistlikult ümber käia, samuti on meil plaanis edaspidi oma koolis pakendeid eraldi koguma hakata.
17. oktoobril sõitsime üheskoos Jõgevamaale - avastamist ootasid Kalevipoja koda ning Palamuse muuseumi väljapanekud. Kääpale jõudnud, tegime kõigpealt peatuse jõe ääres: kirjanduse õpetaja oli tunnis rääkinud, et sellest, kes näeb jões Kalevipoja mõõka, mille Peipsi soolasortsid temalt varastasid ja jõkke pillasid, pidi legendi järgi saama järgmine Eesti kuningas. Uurisime jõepõhja erinevates kohtades ning erineva nurga alt, aga seekord vägilase mõõk kellelegi meist end ei ilmutanud.
Kalevipoja Kojas ootas meid giid, kellega tegime majas ringkäigu, vaatasime üheskoos ära lühifilmi eepose põhisisust ning panime end proovile “Vana Kalevi tarkuseraamatu” küsimustele vastates. Edasi sai igaüks iseseisvalt ringi vaadata: oli võimalus klappidest kuulata, kuidas kõlavad “Kalevipoja” algusvärsid erinevates keeltes, lugeda põnevat stendidelt ning ühes ruumis üles riputatud mütoloogiliste tegelaste maskidelt, soovijad said kogeda virtuaalreaalsust. Meie väiksematel oli põnev mängutoas silda ehitada ning kepphobustega ringi kapata. Teadmisi meie rahvuskangelase kohta ammutasid juurde kõik ning tarkusetera: “Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada” sai meie jaoks ka sügavama sisu - teame nüüd, et sellisele tõdemusele jõudis Kalevipoeg maailma otsa reisides.
Pealelõuna veetsime Palamuse muuseumis. Peamajas saime giidi saatel ülevaate Oskar Lutsu lapsepõlvest ning tema ja ta kaasaegsete kooliajast. Saime teada, missuguse õppeained programmis olid, missuguse tunnistuse õppeperioodi lõppedes sai, aga oli ka võimalus uurida, mida sisaldasid Tootsi taskud, ning proovida sahvris Lati Patsi pudeli järele ronida.
Vanas koolimajas nägime köstri eluruume ja õpetaja Lauri kambrit. Klassituba ning poiste magamistuba tuli nii mõnelegi nähtud filmist tuttav ette. Üheskoos tõdesime, et vana aja koolielu oli teistmoodi, sellel olid oma võlud, ent meil endil on praegu koolitarkuse ammutamiseks märksa mitmekesisemad võimalused kui ka tunduvalt paremad tingimused.
Need õppekäigud olid silmaringi avardavad, ent liitsid meid ka kooliperena - kuna meid on nii vähe, käime retkedel alati kõik koos. Juba kodukülast välja sõites rõkkas buss ühislaulust ning tagasiteel vahetasime muljeid, kellele mis meelde oli jäänud. Positiivne on, et rahulolevat tagasisidet on andnud lapsevanemad – järelikult räägiti nähtust-kuuldust ka kodustele.
Järgmiseks on meil ühine teatrikülastus ning sugulasrahvaste eluoluga tutvumine ERMis juba kalendris kirjas: tarkus on tarviline vara ning seda tuleb omandada lisaks õppetundidele ka koolimajast väljaspool.
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Ülle Tamm
Meie oktoobrikuu oli igati toimekas. Lisaks tavapärasele õppetööle koolipingis omandasime teadmisi ka mitteformaalselt: käisime kogu kooliperega kahel õppekäigul.
11. oktoobri hommikupooliku veetsime Räpina Keskkonnamaja jäätmeteemalises õppeklassis, kus läbi arutelude ning aktiivtegevuste sai selgeks, mis on jäätmed, kuidas need tekivad, miks on vajalik prügi liigiti kogumine ning kuidas see säästab keskkonda.
Õppetööd toetasid videoklipid ning praktilised tegevused: saime tootenäidised ühiselt arutledes ja läbi selle otsustades õigetesse kogumiskonteineritesse paigutada. Kui miski sattus valesse kohta, analüüsisime läbi, mida tuleb silmas pidada. Usume, et meie õpilased oskavad õppekäigu järel ka kodus tekkivate jäätmetega mõistlikult ümber käia, samuti on meil plaanis edaspidi oma koolis pakendeid eraldi koguma hakata.
17. oktoobril sõitsime üheskoos Jõgevamaale - avastamist ootasid Kalevipoja koda ning Palamuse muuseumi väljapanekud. Kääpale jõudnud, tegime kõigpealt peatuse jõe ääres: kirjanduse õpetaja oli tunnis rääkinud, et sellest, kes näeb jões Kalevipoja mõõka, mille Peipsi soolasortsid temalt varastasid ja jõkke pillasid, pidi legendi järgi saama järgmine Eesti kuningas. Uurisime jõepõhja erinevates kohtades ning erineva nurga alt, aga seekord vägilase mõõk kellelegi meist end ei ilmutanud.
Kalevipoja Kojas ootas meid giid, kellega tegime majas ringkäigu, vaatasime üheskoos ära lühifilmi eepose põhisisust ning panime end proovile “Vana Kalevi tarkuseraamatu” küsimustele vastates. Edasi sai igaüks iseseisvalt ringi vaadata: oli võimalus klappidest kuulata, kuidas kõlavad “Kalevipoja” algusvärsid erinevates keeltes, lugeda põnevat stendidelt ning ühes ruumis üles riputatud mütoloogiliste tegelaste maskidelt, soovijad said kogeda virtuaalreaalsust. Meie väiksematel oli põnev mängutoas silda ehitada ning kepphobustega ringi kapata. Teadmisi meie rahvuskangelase kohta ammutasid juurde kõik ning tarkusetera: “Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada” sai meie jaoks ka sügavama sisu - teame nüüd, et sellisele tõdemusele jõudis Kalevipoeg maailma otsa reisides.
Pealelõuna veetsime Palamuse muuseumis. Peamajas saime giidi saatel ülevaate Oskar Lutsu lapsepõlvest ning tema ja ta kaasaegsete kooliajast. Saime teada, missuguse õppeained programmis olid, missuguse tunnistuse õppeperioodi lõppedes sai, aga oli ka võimalus uurida, mida sisaldasid Tootsi taskud, ning proovida sahvris Lati Patsi pudeli järele ronida.
Vanas koolimajas nägime köstri eluruume ja õpetaja Lauri kambrit. Klassituba ning poiste magamistuba tuli nii mõnelegi nähtud filmist tuttav ette. Üheskoos tõdesime, et vana aja koolielu oli teistmoodi, sellel olid oma võlud, ent meil endil on praegu koolitarkuse ammutamiseks märksa mitmekesisemad võimalused kui ka tunduvalt paremad tingimused.
Need õppekäigud olid silmaringi avardavad, ent liitsid meid ka kooliperena - kuna meid on nii vähe, käime retkedel alati kõik koos. Juba kodukülast välja sõites rõkkas buss ühislaulust ning tagasiteel vahetasime muljeid, kellele mis meelde oli jäänud. Positiivne on, et rahulolevat tagasisidet on andnud lapsevanemad – järelikult räägiti nähtust-kuuldust ka kodustele.
Järgmiseks on meil ühine teatrikülastus ning sugulasrahvaste eluoluga tutvumine ERMis juba kalendris kirjas: tarkus on tarviline vara ning seda tuleb omandada lisaks õppetundidele ka koolimajast väljaspool.
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Ülle Tamm
