Emakeelepäeval õppisime läbi ühiselt vaadatud teatritüki 25. märts Ülle Tamm
Emakeelepäeva veetis Orava koolipere tänavu Viljandis. Külastasime Ugala teatrit, kus vaatasime etendust “Laste hotell”. Piletite soetamiseks taotlesime sel korral toetust fondist “Aitan lapsi!”, bussisõidu organiseeris kool.
Nii, nagu väikekoolis ikka, käisime väljasõidul kogu kooliperega. Etenduse valisin sellise, millest leiaks võimalust mõtisklemiseks nii kõige pisemad kui ka meie 9. klassi noormehed. Nähtud etendus seda võimaldas: selles oli palju erinevaid kihte.
Õpilaste tagasiside põhjal saab väita, et vaadatu kõnetas ning oli õpetlik ja suunas edasi mõtlema. Ühelt poolt tegid loo põnevaks naljakad tegelased: koerakoonlasepoiss Ahto ning vanaisa Riks, kelle tema tütar, kellel polnud aega tema pöörasevõitu ettevõtmiste jälgimiseks, laste hotelli hoiule tõi. Sügavuti saime aga arutleda, miks on nii, et vanematel pole laste jaoks tihti aega rohkemaks kui olmeliste küsimustega tegelemiseks, miks on nii, et lapsed suunatakse tegelema hobidega, mis neid ennast üldse ei kõneta, ning neile planeeritakse tulevik, millist nad ise endale ei valiks. Tänu vanaisa Riksi imeraadiole said hotellis hoiul olevad lapsed oma kodustega ühendust võtta ning oma mured neile ära kõnelda. Lastele tuldi järele ning koju naastes oli igaühel juba võimalik ise valida, mis on tema meelistegevuseks. Laste hotelli perenaine aga leidis, et hotell tuleb üldse sulgeda: iga lapse koht on tema kodus oma vanemate juures. Koju oma tütre juurde sai tagasi minna ka vanaisa Riks, kes oli selle üle väga õnnelik.
Meie kooli õpilased panid kirjanduse tunnis kirja teemad, mida nad sooviksid sügavuti oma vanematega arutada. Loodetavasti andis nähtud lavastus neile innustust oma hinges olevatest, aga seni välja ütlemata soovidest teada anda.
Lisaks laste ja vanemate suhetele suunas näidend mõtlema teistesse, nö teistsugustesse, suhtumise üle. Kui tuli teade, et hotelli tuuakse koerakoonlane, tekitas see esialgu lastes hirmu. Kui aga selgus, et Ahtol, vaatamata sellele, et tal on kuklas koera pea, pole midagi kurja plaanis, saadi sõpradeks ning kõigil oli koos tore. Saime õpilastega kõnelda sellest, et teisest rassist, teist usku või ka neid inimesi, kel on mingi puue, ei pea kartma. Vastupidi, nendega suhtlemine rikastab meie maailmanägemist.
Mõned meie õpilastest olid Viljandis esimest korda. Kuna ilm oli päikseline, tegime peale teatriskäiku ühise jalutuskäigu lossimägedes, kust avanesid linnale kaunid vaated. Seejärel sõime kohvikus kõhud täis ning võisime asuda tagasiteele, hinges rõõm teistmoodi õpetlikust koolipäevast.
Emakeelepäeva veetis Orava koolipere tänavu Viljandis. Külastasime Ugala teatrit, kus vaatasime etendust “Laste hotell”. Piletite soetamiseks taotlesime sel korral toetust fondist “Aitan lapsi!”, bussisõidu organiseeris kool.
Nii, nagu väikekoolis ikka, käisime väljasõidul kogu kooliperega. Etenduse valisin sellise, millest leiaks võimalust mõtisklemiseks nii kõige pisemad kui ka meie 9. klassi noormehed. Nähtud etendus seda võimaldas: selles oli palju erinevaid kihte.
Õpilaste tagasiside põhjal saab väita, et vaadatu kõnetas ning oli õpetlik ja suunas edasi mõtlema. Ühelt poolt tegid loo põnevaks naljakad tegelased: koerakoonlasepoiss Ahto ning vanaisa Riks, kelle tema tütar, kellel polnud aega tema pöörasevõitu ettevõtmiste jälgimiseks, laste hotelli hoiule tõi. Sügavuti saime aga arutleda, miks on nii, et vanematel pole laste jaoks tihti aega rohkemaks kui olmeliste küsimustega tegelemiseks, miks on nii, et lapsed suunatakse tegelema hobidega, mis neid ennast üldse ei kõneta, ning neile planeeritakse tulevik, millist nad ise endale ei valiks. Tänu vanaisa Riksi imeraadiole said hotellis hoiul olevad lapsed oma kodustega ühendust võtta ning oma mured neile ära kõnelda. Lastele tuldi järele ning koju naastes oli igaühel juba võimalik ise valida, mis on tema meelistegevuseks. Laste hotelli perenaine aga leidis, et hotell tuleb üldse sulgeda: iga lapse koht on tema kodus oma vanemate juures. Koju oma tütre juurde sai tagasi minna ka vanaisa Riks, kes oli selle üle väga õnnelik.
Meie kooli õpilased panid kirjanduse tunnis kirja teemad, mida nad sooviksid sügavuti oma vanematega arutada. Loodetavasti andis nähtud lavastus neile innustust oma hinges olevatest, aga seni välja ütlemata soovidest teada anda.
Lisaks laste ja vanemate suhetele suunas näidend mõtlema teistesse, nö teistsugustesse, suhtumise üle. Kui tuli teade, et hotelli tuuakse koerakoonlane, tekitas see esialgu lastes hirmu. Kui aga selgus, et Ahtol, vaatamata sellele, et tal on kuklas koera pea, pole midagi kurja plaanis, saadi sõpradeks ning kõigil oli koos tore. Saime õpilastega kõnelda sellest, et teisest rassist, teist usku või ka neid inimesi, kel on mingi puue, ei pea kartma. Vastupidi, nendega suhtlemine rikastab meie maailmanägemist.
Mõned meie õpilastest olid Viljandis esimest korda. Kuna ilm oli päikseline, tegime peale teatriskäiku ühise jalutuskäigu lossimägedes, kust avanesid linnale kaunid vaated. Seejärel sõime kohvikus kõhud täis ning võisime asuda tagasiteele, hinges rõõm teistmoodi õpetlikust koolipäevast.
